Kas usute, et üks kraavikaldal peetud jutuajamine saab minna Pärnu ajalukku?
Saab. Sest nii see tuli välja Räämal Lepa tänaval Annuse krundi kraavikaldal toimunud arupidamisest Rääma noortele vajaliku seltsi üle. Mõte hakkas idanema, põhikiri seati kokku ja suure vaevaga leiti ka täiskasvanud, kes julgesid sellele käed alla panna.
Kolmandal esitamisel põhikiri registreeriti ja seepeale peeti 14. oktoobril 1923.a. Rääma vanas koolimajas ühingu asutamiskoosolek.
Kohe algas aktiivne tegevus, sest ühingu vajadust tuli tõestada.
Kutsuti ellu mitmesugused ringid nagu karskus-, kirjandus-, spordiringid (male, raskejõustik jne.). Jõustiklaste jaoks muretseti lauatennise laud, tõstekang, võimlemisrõngad jne.
Nooruslased mängisid malet, koroonat, lauatennist, jalg- ja võrkpalli, võimlesid, maadlesid, sikutasid kangi, ujusid. Omapäraseks ürituseks oli "Jooks läbi Ülejõe", kus võis näha lipsu ja kuuega lippavaid jooksjaid.
Rahva harimiseks korraldati mitmesuguseid kursusi keeltekursustest kuni autojuhtimiseni välja.
Alus pandi ka raamatukogule ja lugemislauale. Raamatukogu võeti avalike raamatukogude võrku, hakkas saama toetust ja laienema. Selle raamatukogu jäereltulija tegutses veel hiljuti Rääma haruraamatukogu nime all. Pole Eestis teist raamatukogu, mida kunagi oleks juhatanud hilisem rahvakirjanik, ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, Stalini preemia laureaat jne. ühtlasi kunagine menukirjanik oma "Vaeste Patuste Aleviga" August Jakobson. Ta pidas raamatukoguhoidja ametit mõned aastad, siis sai kirjanikuks, kosis ühingu kassapidaja ja nad pühkisid Pärnu tolmu jalgadelt.
Eestlasi peetakse laulurahvaks, räämakad on samuti eestlased ja seepärast ei saanud "Nooruseski" hakkama ilma laulukoorita. Laulukoor oli üks osavõturohkemaid tegevusalasid ja selle liikmed võtsid osa laulupäevadest ja -pidudest ning koori pärijagi on Pärnus olemas.
Vanal hallil ajal oli peo kavas enne tanstu ikka näitemäng. Sellest tavast ei saanud ka "Noorus" mööda hiilida ja seepärast pandi kohe algus näiteringile. Eriti tugevasti saadi jalad alla, kui peale Pärnu Töölisteatri loojumist sealsed tegelased "Noorusesse" üle kolisid. Oma esimesed tõsisemad kokkupuuted teatri tegemisega sai siin ka Karel Ird, kellel juba siis olid küljes "Vana Irmsa" vigurid ja seepärast tuli tal ka tänavalt näitlejaid tagasi paluda.
"Nooruse" kõiki tegemisi ja ettevõtmisi ei jõuagi ette lugeda. Osa neist on ka raamatusse raiutud ja sealt saab nendega lähemalt tutvuda. Märkimist väärib veel see, et nooruslased oskasid kaasa haarata Räämalt pärinevad kõrgharidust omandavad noored nagu hilisem kirjandusloolane Karl Mihkla, teoloog Philipp Tammaru, ametühingutegelane Johannes Mihkelson jt.
Ülelinna seltsiks tegi "Nooruse" aga oma maja ehitamine. Tüdineti majast majja rändamisest, osteti laenurahaga praegusel platsil olev väike majake ja hakati eestlastele nii omaste talgute korras pesapaika ehitama. Raha saadi loteriidest, näitusmüükidest, pidude korraldamisest jne.
Vaeva ja aega see nõudis aga valmis ta sai ning ühing kolis oma katuse alla. Väike ja armas ta sai, aga hiljem jäi suurüritustele saal väikseks.Nii õmmeldigi nööbile pintsak juurde - tehti juurdeehitus.
"Noorusest" pärineva pärmiga kääris kultuurielu ja -tegevus Räämal ka nõukogude perioodil edasi. Sildid majal vaheldusid nagu peremehedki. Vahepeal olid omanikeks Pärnumaa vallad ja maja kandis Siimani Maja silti, aga lõpuks said asjad paika ning "Nooruse" nimi ja tegevus taas ausse.
Olaf Esna
Nooruse Seltsi auliige
